A story about porcelain

August 07, 2014

That one day I went to H&M with my sister (It's cool that I can say that because we've upgraded and now, as the rest of the world, house a few eich'n'ems in our country.) and we weren't looking for anything specific. Then I noticed this pretty porcelain-pattern dress hanging on the window and behind it, on the table, was a pair of shorts with the same pattern. That kind of white-and-blue pattern is so hot right now (as Mugatu would say) and I'd been eyeing stuff with it on the internet a lot. So when I found something in the shop I kind of wanted it. I'm not the most shorts-wearing-girl, so however pretty they were, I turned to the dress. Why is my sister important in this story? Well, she too liked the dress. Since we're about the same size, we grabbed the dress and headed for the changing rooms. Guess what, it was a perfect fit for the both of us, but in a cool different way. Neither of us really needed another dress and we kept making up apologies (10 euros for a dress is cheap, but it's still money; kind of a skimpy material; how many warm days are there going to be anyway; ...). The solution: we split the money and both got the dress, no sibling rivalry about who should get to own it. It's hanging in my closet, but she has just as much right to wear it as I do and it's a great deal and I want to buy more clothes for sharing. 

Ühel päeval läksin õega H&M'i (mul on hea meel, et me ka lõpuks ajaga kaasas käime ja saame oma riigis eitsh änd emmi võõrustada), lihtsalt niisama, ilma mingi kindla sihita. Kohe sisse astudes märkasin seda portselanimustriga kleiti aknal rippumas ja selle taga, laual, sama mustriga lühikesi pükse. See valge-sinisekirju muster on praegu nii kuum ja ma olen veetnud korraliku hulga aega internetis sellise mustriga asju vaadates. Seega, kui ma leidsin täitsa kodu juurest poest portselanimustriga millegi, tahtsin seda. Ma ei ole just suurim lühikeste pükste kandja ning hoolimata nende ilust jätsin püksid kohe kõrvale. Miks mu õde selles loos oluline on? Sest talle meeldis ka see kleit. Kuna me oleme enam-vähem sama mõõtu, haarasime kleidi ja seadsime sammud riietusruumi poole. Kujutage ette, see istus meile mõlemale nagu valatult, aga lahedalt erineval moel. Samas, kummalgi meist tegelikult polnud veel üht kleiti vaja ja korraks isegi mõtlesime igasuguseid vabandusi välja (10 eurot kleidi eest on küll odav, aga samas see on ka ikkagi raha; trikotaaž ei ole just parim materjal maailmas; kui palju sooje suvepäevi ikka tuleb; ...). Lahendus: tegime hinna pooleks ja saime mõlemad endale kleidi, polnud mingit õdedevahelist õelust. See ripub küll minu kapis, aga ta võib iga kell seda kanda ja see on nii geniaalne diil ja ma tahan veel niimoodi asju kahepeale osta. 



 dress- h&m
socks- dorothy perkins
heels- seppälä
pictures taken with Nikon 1.

2 comments :

  1. Kas sa elad ka Merirahus? :)
    Väga ilus kleit, eriti veel 10 euro eest, aga see uus kirjutamisstiil on päris häiriv.

    ReplyDelete
  2. Ei, Merirahus ei ela, aga olen seal kandis mõnikord käinud ja see ilusa sillaga koht jäi mulle meelde.
    Aitäh kommentaari eest kirjutamisstiili kohta. Ma isegi ei ole kindel, milline on see päris "minu stiil" ja mõnikord kirjutan tavalisest erinevalt, olenevalt tujust. Igatahes tean nüüd, et sellist pikka jutustavat joru enam eriti ei rakenda.

    ReplyDelete

Thank you for all of your sweet comments! :)